3true
Matsalu

Matsalu rahvuspark

Matsalu rahvuspark oma ligi 500 km² pindalaga on arvatud rahvusvahelise tähtsusega märgalade – Ramsari alade hulka. Matsalus elavad loodus ja inimene kõrvuti, teineteist täiendades ja hoides. Asjata ei nimetata Matsalu tähtsamaid alasid poollooduslikeks – ilma mõõduka inimtegevuseta ei säili avarad luhad, rannakarjamaad ja puisniidud, mis on koduks nii paljudele looma-, linnu- ja taimeliikidele.
Vaata lisaks Matsalu rahvuspargi võimaluste kohta siin.

Matsalu rahvuspargi aarded:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti Looduskaitse 110 aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga tutvustamaks põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist!
Salevere Salumägi on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Merepoolne järsk kõrgendik moodustub järsust paeseinast, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Järsk astang on arvatavasti 6000–5000 aastat vana. Selge ilmaga avaneb Salumäe tipust vaade Topi lahele ja Matsalu lahe suudmele. Ligikaudu 4000–6000 aastat tagasi oli kõrgendik merest ümbritsetud saar.

Salevere Salumägi on tuntud kui "usside", s.t. madude koondumiskoht. Sügisel kogunevad ümbruskonna rästikud, nastikud ja vaskussid panga seina kivipragudesse talvituma. Kevadise päikesepaistelise ilmaga võib näha suuri rästikute ja nastikute kogumeid end päikese käes soojendamas.

Kui jalutate aardest mööda piki matkarada edasi, siis jõuate ühel hetkel panga seinast välja voolava Silmaallikani, mis vanadel aegadel olnud ka ohvripaigaks. Allikavesi olevat noorendava ja ravitoimega, eriti silmahaiguste korral.
Vihje – rajalt eemal, astangu servas.
Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud (saar, pärn, jalakas ja vaher).

Salumetsad levisid Eestis laialt 6500-3000 aastat tagasi sooja atlantilise kliimaperioodi ajal. Praeguseks ajaks on nad muutunud suhteliselt haruldaseks, esinedes põhiliselt pehmema kliimaga Eesti lääne- ja põhjarannikul ning mere- ja rabasaartel. Ka siin jalutades leiad end salumetsast.
Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda puisniiduilmelist ala on kasutatud karjamaana. 
Vihje - aare asub vana linnusevalli juures suure tamme ligiduses. Mõisana on Matsalu olnud olemas ilmselt juba 1447. aastal. Dokumentaalselt on Matsalu mõisat esmakordselt mainitud 1560. aastal, mil see oli Läänemaa Lihula komtuurkonna majandusmõis. Mõis on käinud oma pika ja kireva ajaloo kestel korduvalt käest kätte, nimekaimad omanikud kuulusid Stackelbergide, Uexküllide ja Hoyningen-Huene suguvõsade esindajate hulka.

Mõisa peahoonet vaadeldes võid aru saada, et algselt oli tegu kolme eraldi hoonega, mis 1867. aasta ümberehitustööde käigus ühendati. Peahoone keskosa all on lihtsad suurte kaarvõlvidega keldrid. Härrastemaja rajati 18. sajandi teisel poolel, kuid mõned osad võivad olla ka vanemad.

Nõukogude ajal plaaniti mõisasüdant kasutada Matsalu looduskaitseala keskusena. Selle tõttu alustati ulatuslike sisetöödega mõisas, kasutati ultramodernseid ja innovaatilisi ehitusmaterjale nagu betoon ja silikaattellis. Renoveerimistööd kunagi valmis ei saanud, ehitus jäi pooleli, sest lõpuks otsustati Matsalu looduskaitseala keskusena kasutusele võtta hoopis Penijõe mõis, kus keskus tänaseni tegutseb. Tänasel päeval on mõis eraomanduses, omanikud kahjuks mõisa väga tihti külastama ei jõua.
Vihje – ära karda postikana.
Oled jõudnud matkaraja läbimisega kohta, kus võid kohata ühte hästi huvitavat lindu laulmas. Tema eripärast lauluhäält võib eeskätt kuulda kevadel - justkui puhuks keegi tühja pudelisse. Madal kume huigatus kostub mitme kilomeetri kaugusele.
Aardest leiad tema kohta luuletuse ja saad teada, kellega on tegemist.
Vihje - jalge all.
Pärast veidi rohkem kui 2-kilomeetrist matkamist Penijõe matkarajal jääb Su teele üks takistus, mida tasuks lähemalt silmitseda. Ümbrus on liigi- ja värvirikas, selle säilimise eest seisavad hea rannaniitu hooldavad lihaveised, kes kindlasti märkamatuks ei jää.
Vahetus läheduses on kunagi olnud kõrts ja ka paadikuurid, mille asemed veel leitavad looduses. Seega meri oli siiani välja alles hiljuti, mis annab tunnistust maapinna jätkuvale kerkimisele Eesti aladel. Just madalatel Lääne-Eesti rannikualadel on iga millimeetrine tõusmine väga suure mõjuga looduses.
Vihje – vaata platvormi.
Aare on peidetud Karusselja pärna vahetusse ligidusse. Karusselja pärn on looduskaitse all 1959. aastast alates. Puu mõõdud on: kõrgus 23 m, tüve ümbermõõt 3,1 m. Pärnani viib maantee äärest ilus hooldatud rada ja on ka pink, kus jalga puhata ja pärna ilu nautida. Suured ja väärikad puud peidavad endas alati rohkem elu ja saladusi, kui me oskaksime arvata. Sestap tasub rahulikult vaadelda ja võid näha ka Eesti mõistes täiesti eksootilisi tegelasi siin toimetamas. Kes nad küll olla võivad? Tule, ja leia aare, ning saad teada.
Vihje – mahalangenud puujuurestiku lähedal.
Tuhu on omapärane, praegu suurelt osalt tühjaks jäänud põlisküla endisel soosaarel. Teed sinna hakati ehitama alles 1920.-30. aastatel häda-abitööde käigus, kuid lõplikult sai tugev kruusatee valmis alles maaparandustööde ajal 1970. aastal. Tee on ainulaadne selle poolest, et see ehitati edasi otse üle Tuhu soo ja Tuudi raba vahelise loodusliku seljandiku. Tundub, et tee on rajatud otse sohu ja jagab selle kaheks.
Aarde leidmiseks pead jalutama veidi mööda uut ja ilusat laudteed läbi raba. Kohas, kus saad jalga puhata, leiad ka aarde.
Vihje – laudteelt ära maha mine.
See aare viib Su endise maanteesilla juurde ja vana maantee looge juhatab edasi Rannajõe vaatetornini. Siit ja ka lähedalolevast Rannajõe vaatetornist näed hurmavat vaadet Kasari jõe luhale. See on suurim praeguseni säilinud lageluht Põhja-Euroopas.
Kuna see ala on nii tasane ja lage, siis huvitaval kombel kasutati seda lagedat luhaala Nõukogude okupatsiooniajal ka muul eesmärgil – nimelt sõjaväe lennuväljana. Rohkem saad sellest lugeda http://pk.rmk.ee/parandkultuur/RK/RK515.jpg
Siit aarde ligidusest näed tüüpilist laiuvat rannaniitu, lagedat välja. Ometi on selline lage ala just lindudele väga tähtis peatuspaik rände ajal põhjast lõunasse ning samuti pesitsemiseks kevadest sügiseni.
Kunagi olid sellised lagedad rannakarjamaad Lääne-Eestis ja saartel väga tavalised, isegi Vormsi saar oli näiteks praegusega võrreldes üsna lage, metsa asemel olid karjamaad ja puudega kaetud heinamaad ehk puisniidud.
Nõukogude ajal rajati siia rannakarjamaa äärde laut. Just selle ligidusest leiad ka aarde.
Vihje - ära lauda enda küljest otsi.