Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Vanapagana metsamaja

Kuna kohanimigi kõlab juba üsna müstiliselt, siis peab tõdema, et ka selle maja projekteerijatel pole puudust olnud müstika tunnetusest ja fantaasiast. Maja on täis kõikvõimalikke soppe ja nurgataguseid, nii et tekib tunne nagu oleksite Homerose kirjeldatud Minotauruse labürinti sattunud. See kõik annab muidugi suurpärase võimaluse end privaatselt tunda, kui selleks peaks tekkima vajadus. Vahel on ikka nii, et ei taheta teistele näidata, mis asendis und võetakse.
Sellel kohal on ka Eesti kultuuriloos oma teatav ajalooline tähendus, kuna siin oli vanasti talu, kus filmiti Anton Hansen Tammsaare romaani „PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN” järgi samanimelist mängufilmi. Tänaseks pole vanast talust midagi säilinud, aga vähemasti saab toas vaadata pilte, mis kujutavad stseene sellest kultusfilmist. 
Üks huvitav tähelepanek, millele pole ilmselt paljud mõelnud on see, et žanriliselt liigitub Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” ulmekirjanduse valdkond.

Kui nüüd ulmekirjandus ja kinematograafia kõrvale jätta ja rääkida metsamajast kui sellisest ja sellest, mis seal ümbruskonnas vaadata ja teha oleks, siis ei saa mainimata jätta, et selle koha suurim võlu peitubki pigem tegemata jätmises. See on lihtsalt tore koht, ilusa metsa sees, puhkamiseks.Kui loodusesse tulla, siis ei pea alati otsima hüperaktiivset ja kurnavat tegevust, mille käigus teie silmaring tohutult avardub. Mõni koht on lihtsalt hea selleks, et seal olla ja tegeleda ei millegagi.

Minu jaoks on olnud üks meeldejäävamaid kogemusi, mis selle kohaga seondub, üks aastavahetus. Nagu sellel puhul ikka kombeks, on laud nagu äke ja seltskond meeleolukas. Peale ebaõnnestunud katseid saata Maavälisele orbiidile uued Maa tehiskaaslased, stardiajaga täpselt 00:00, jäime ühe sõbraga kahekesi lõkke äärde piipu popsima. Ülejäänud seltskond otsustas tubase ajaviite kasuks. Taevas oli selge, külma nii umbes -10C°, sademeid ei olnud, aga olid tuulepuhangud. Kuna terve eelneva päeva oli aga meeletu lumesadu olnud, siis puudele oli lund kogunenud enam kui küll. 
Lõkkeääres oli soe ja hubane istuda, sai ka sõbraga räägitud asjadest millest tavaliselt ei kõnelda, olemine oli mõnus, aga need tuulepuhangud, mida metsa all tunda polnud andsid endast märku tõeliselt suurte langevate lume kuhjadena millede alla me aeg-ajalt kippusime mattuma. Lund muudkui kogunes kraevahele ja see muudkui sulas seal. Siit ka järeldus, et lund võib sadada ka siis kui lund ei saja!