Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Soontagana metsaonn

Seal iidsel aal me esiisad atra maasse surunud
leib lauale ei tulnud vaevata, sel vaeva maitse man  
ja nagu vaevas vähe olnuks veel
kord saabus päev kui adrarauast taoti tapper
et vabaduses taaskord tapris sündida võiks ader
kuid leib mis küpsend vabaduses sel vere maik on man.

Soontagana metsaonnist rääkides ei pääse üle ega ümber koha ajaloolisest taustast ja seda ajalugu saab mõõta numbritega, mis on nelja kohalised. Arheoloogilised tunnistused koha iidsusest viitavad juba 7.-8. sajandi ajavahemikku. Tegemist on kunagise Läänlaste kantsiga, mis lõplikult suudeti allutada alles 1226. aastal. Sellele eelnesid mitmed katsed, mis ei osutunud eriti edukateks. Paljuski tegi koha vallutamise raskeks asjaolu, et põhimõtteliselt on tegemist Avaste soo soosaarega, seega oli päris keeruline sinna ligi pääseda. 
Pärimuse kohaselt olla sinna viinud tammepakkudest laotud varjatud salajane tee. Arheoloogiliselt pole see kinnitust saanud, kuigi muistsetel eestlastel on mitmel pool olnud kindlustatud kohti soo- ja rabasaartel ja sinna on viinud osavalt peidetud pakkudest või palkidest rajatud tee.

Soontagana koha erilisusest võiks tegelikult kirjutada kokku eraldi väikese raamatukese, ilmselt isegi kaks. Üks pajataks ajaloolisest taustast ja kohaga seotud uurimustöödest, teine pajataks tunnetest, mis seal olles inimest vallata võivad.
Mul endal on selle kohaga terve rida emotsionaalseid hetki olnud, mõned neist on teatavas mõttes ülimuslikud, mõned natuke kurvad. Looduselamustest tahaksin teiega jagada kolme. 

Kõige uhkemaid põtru, keda olen Eesti looduses näinud, kohtasin just siin. Ükskord oktoobrikuisel külastusel nägin suursugust põdrapaari üsna lähedalt. Nad ajasid omi asju maalinna viiva metsatee kõrval. Kuna liikusin üksinda tõukerattal, siis märkasid nad mind üsna hilja. Mõlemad põdrad olid tohutult suured, neil mõlemal olid valged jalad, isasel oli tohutu suur kühvelsarve kroon. Korraks tekkis meil omavaheline silmside, mis kestis mõned sekundid. Minu peast jooksis läbi mõte, mida võiks kirjeldada „vau“ efektina, põtrade peast ilmselt jooksis läbi mõte „eh turist“. Aga kohtumine avaldas mulle sügavat muljet, sest nii suursuguseid põtru polnud ma varem näinud.

Teine elamus oli kunagi kevadisel ajal, kui metsaonnist umbes 50m kaugusele lagendikule maandus 10-15 metsise kana. Nende seas oli ka kindlasti paar kukke. Kahjuks ei õnnestunud neid eriti üle minuti jälgida, sest mind märgati, aga elamuse pakkus selline kohtumine kindlasti.

Kolmas suursugune looduselamus oli kunagi mai lõpus kohta külastades, kui rästikutel oli kurameerimise aeg. Ime kombel oli metsaonni ümbrus ainuke koht, kus rästikuid polnud, aga kui läksin vanadest keldritest edasi torni suunas, siis oleks võinud hanguga rästikuid kuhjadesse tõsta. Valvsust ei tohtinud hetkekski kaotada. Raske on tagantjärele öelda kui palju neid rästikuid toona seal olla võis, aga ilma liialdamata ma ise ütleks, et mõned tuhanded. 
Võibolla mõnele maouurijale tundub minu väide ilmselge ilukirjandusliku liialdusena, aga andku ta mulle minu roomajatealane võhiklikus siis palun andeks ja ütleme rästikute arvuks siis lihtsalt „väga-väga palju“.

Üks omamoodi elamus Soontagana maalinnaga on olnud siis, kui sattusin sinna vahetult peale filmi Malev võtteid. Maalinna sisenedes paistis eemalt nagu oleksid esivanemate vaimud tagasi tulnud oma muistsetesse valdustesse ja koha kunagist hiilgust taastama hakanud. Tegelikult oli lihtsalt filmimise jaoks püstitatud mõned ajutised ehitised, aga kaugemalt pettis silma ära küll.

Soontagana maalinn on jalutamiseks väga huvitav koht, ka vaatetornist avaneb suurepärane panoraam ümbruskonnale. Kunagi oli aeg kui linnusemäe tagant viis rada soos olevale laudteele, kahjuks on see hetkel lagunenud ja see elamus jääb külastajatel saamata. Samuti on tohutult kahju, et on hävinud rada, mis viis naabruses olevasse Kurese külla. Vaieldamatult on Kurese küla olnud üks kaunimaid hüljatud külasid Eestimaa pinnal oma kiviaedade, allikate, kivitänavate ja aiakaminatega. Kahjuks on Kurese küla maadel tänase seisuga tänu lehmade karjatamisele paljud vanad kiviaiad hävinud ja muinsuskaitse käed on osutunud liiga lühikeseks, et seda hävingut takistada – kurb.

Soontagana on koht mida kindlasti peaks iga eestlane külastama, sest ühel või teisel moel see koht kõnetab meist igaüht.