Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Kautsi metsaonn.

Kautsi pole nagu Kauksi,
liivaranda pole siin,
Peipsi lained ei löö siin.

Erinevalt Kauksi metsast,
suvitajaid siin ei käi,
vaikust rahu leiad siin,
leida sõba võid sa siin.

Sellise kujundusega metsaonne nagu seda on Kautsi oma võib Eestimaa pinnalt leida nii siit kui sealt, mõned neist on hoitud ka salajas, et säästa ümbritsevat keskkonda suurematest rahvamassidest. Sellist tüüpi onnid, kus elav tuli on ehitise keskel ja suits läheb katuse ava või mantelkorstna kaudu välja, on üllatavalt hubased seltskonnaga istumiseks. Ka talvisel ajal, kui väljas on pakane, ei pea seal sees paksu kasukaga istuma. Soojus peegeldub seintelt mõnusalt tagasi ja on hea olla. Kuigi aeg-ajalt esineb sellist tüüpi onnide puhul seda, et kogu suits ei pruugi endale õiget teed leida ja silmadel hakkab kibe, siis Kautsi onniga õnneks seda muret pole, niipalju kui mina seal käinud olen on alati korralikult tõmmanud.

Matkamisega pole see koht mul kunagi eriti seostunud, kuigi olen seal aeg-ajalt nii mõnedegi matkasellidega, eriti jalgrattamatkajatega, kohtunud. Jalgrattamatkajate jaoks, kes on võtnud plaanidesse Karula rahvuspargis, Mõniste, Paganamaa ja Koiva-Mustjõe ümbruses ringi seigelda, on see koht vahepeatuse tegemiseks üsna mõnus. 

Üks kõige üllatavam kohtumine oli aastaid tagasi talvisel ajal. Polnud küll miskit eriline talveilm, lundki peaaegu polnud, aga noh kalendri järgi pidi talv olema. Olime ennast sõpradega sisse seadnud, tule üles teinud, söönud-joonud ja nautisime ei millegagi tegelemist. Sellistel puhkudel ikka juhtub, et aegajalt on vaja ka onnist väljas käia. Kuna mul on varustuse hulgas ka väike binokkel, siis viskan alati selle abil ümbritsevale pilgu peale lootuses mõnda metsaelanikku märgata. Metsaelanikke näha polnud, aga mööda teed liikus meie suunas miski. Kuna binokli ava ei olnud väga lai ja väljas oli juba hämar, siis polnud võimalik aru saada kas tegu oli inimese, looma või millegi ebamaisega. Ei jäänudki muud üle kui onnis oodata. Mõne aja pärast selgus, et see hämaras liikuv objekt oli õbluke näitsik, jalgrattamatkaja Tallinnast. Kuna tal oli mitu vaba päeva nädala sees, siis pani oma jalgratta ja matkavarustuse bussi peale ja otsustas tulla sellisel aastaajal üksinda Lõuna-Eestit uurima.
Kuna tema vaprus selliselt üksinda seiklema tulla oli imetlusväärne, siis püüdsin vestluse sees uurida, et kust ta sellise julguse võtab üksinda kolamiseks. Metsloomi pole küll vaja karta, aga kes neid vindiseid maamehi teab. Vastus tuli kiiresti koos demonstratsiooniga – neiu oli kung-fu asjatundja. Kunagi ei tea kellega kohtuda võid. 

Peale igasugu muhedate matkasellide kogunevad siia aeg-ajalt kohalikud jahimehed, kes nähes külalisi kaugemalt on ka oma juttudega üsna lahked. Mõnikord võib juhtuda, et rääkida on nii palju, et jaht läheb meelest.

Lisaks sellele, et siin võib aeg-ajalt juhuslikult kohtuda igasuguste inimestega on mul korduvalt õnnestunud siin ka metsaelanikega kokku saada. Kõige tihedamini võib siin kohata händkakku, kes hea meelega laseb ennast pildistada, aga pole ka harvad kohtumised põdra ja metskitsega. Seega looduselamuse saamiseks on see igati sobilik paik.