Seljandikun autiotupa
Seljandikun autiotupa sijaitsee jääkauden aikana muodostuneella hiekkaharjanteella, josta avautuvat kauniit näkymät. Hiekkaharjanteiden ansiosta on seudun maisema täällä vaihtelevaa ja maisemanmuotojen vaihtelut ovat jyrkkiä. Seuduilla on myös tapahtunut sotatoimintaa. Vuoden 1944 helmikuussa ja maaliskuussa pidettiin alueilla ja suosaarilla taisteluita – saksalaiset sotilaat ja Viron itsepuolustusjoukot taistelivat Venäjältä Peipsin jään yli Katasen kylään saapuneiden ja sieltä Imatulle ja Roostojalle liikkuneiden partisaanien kanssa.
| Puhelin | +372 5681 5722
|
| Sähköpostiosioite | info.alutaguse@rmk.ee
|
| Kohteen tyyppi | Autiotupa |
| Pysäköinti | Pysäköintipaikka noin 5:lle autolle on 450 m etäisyydellä autiotuvasta
|
| Varustus | Autiotupa, katoksella pöytä-penkit, puuvaja, kuivakäymälä, katettu tulisija grilliritilöineen, jätesäiliö, infotaulu
|
| Katettu tulisija |
Katettu tulisija grilliritilöineen
|
| Yöpymispaikat | 4 henkilöä |
| Nähtävyydet | Hiekkaharjanne, suo, kauniit näkymät
|
| Lisätietoja | |
| Rajoitukset | Teiden ulkopuolella on moottoriajoneuvolla ajaminen kielletty!
Nuotion saa sytyttää ainoastaan sitä varten tarkoitetulla nuotiopaikalla ja aikaan, jolloin tulenteko on sallittu.
|
| Sijainti | Alutagusen kunta, Itä-Virun maakunta
|
| Saapumisohjeet | Jõhvi-Tartu maantien 36:nnen km kohdalta käänny Iisakun taajaman ohittamisen jälkeen oikealle (kyltti „Kotka matkarada“). Jatka 4,4 km, kunnes tulet hiekkaharjanteelle, josta pitää kääntyä oikealle harjannetta pitkin kulkevalle tielle (kyltti on tien vieressä). Jatka vielä 1,7 km, kunnes tulet pysähtymispaikalle, johon voi jättää auton. Autiotuvan luo pitää jatkaa kävellen noin 700 m.
|
| Koordinaatit | Long-Lat WGS 84
Leveysaste: 59.081714
Pituusaste: 27.262939 |
| L-EST 97 x: 6553767 y: 687012 |
Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Seljandiku metsaonn
Ida-Virumaa on oma looduse poolest fantastiline piirkond. Siin on mitmeid pärle mida loodushuvilistel tasuks külastada. Loomulikult on
Põhja-Eesti pankrannik ja sealsed joad või
Poruni ürgmets selle piirkonna visiitkaardid, aga sellegipoolest võib ka mujalt leida kauneid ja huvitavaid paiku.
Üks sellistest, mis on aastate jooksul kujunenud ka minu lemmik peatuskohaks, on Kotka matkarada millele jääb Seljandiku metsaonn.Kotka matkarada saab alguse Iisakust ja läbib Õpetaja soo kuni Rüütli rabani. Raja pikkus on ligikaudu 8km. Ise ma olen eelistanud sellele rajale läheneda Tartu poolt, sõites enne Iisakut jääva Alliku bussipeatuse juurest metsaonni parklani, kust on ligikaudu poolekilomeetrine jalgsiteekond onnini.
Kuna minu huvi on alati olnud onni kasutada ööbimisega, siis on selline lähenemine kõige mugavam. Metsaonni ja auto vahe on piisavalt lühike, et peale mõnetunnist jalutuskäiku matkarajal taas auto juurde oma ööbimisvarustuse ja moonakoti järele minna.
Sellist tüüpi metsaonnides, kus puudub soojust salvestav küttekeha ja keset onni on tulease mantelkorstnaga, võib aeg-ajalt esineda kütmise käigus probleeme suitsuga. Seljandiku metsaonnis on õnneks suitsuga vähe probleem olnud, reeglina on seal hea tõmme ja silmad kipitama ei hakka. Kiita tahaks ka onni hubasust talvisel aja, sest kui kord juba tuli on läidetud, siis mõnusat soojust jagub tükiks ajaks. Kui ööseks jätta paar jämedamat halgu üksteise kõrvale hõõguma on onnis ikkagi päris mõnus olla.
Aastaid tagasi sai selles metsaonnis oldud, kui öösel oli õues -15C°, ruumis sees aga oli +15C°. Sellistel talveöödel on sealne loodus väga kena täiskuu valguses.
Omamoodi elamus on minna talveööl Kotka matkarajale patseerima ja tähistaevast imetlema. Pean ausalt tunnistama, et esimest korda seda tehes ma metsaonnist kaugemale kui kilomeeter või poolteist ei jõudnudki, kõhe oli. Aja jooksul olen aga natuke julgemaks muutunud ja viimane kord sai isegi päris mitme tunnine jalutuskäik öises rabas tehtud, ning ringiga onnini tagasi tuldud. Igal juhul on selline talveöine kogemus vahva, seda tasuks proovida kõigil.
Kes on Tõnu Jürgenson?
Kunagi üheksakümnendate aastate lõpus võtsin omale eesmärgiks käia läbi kümne aasta jooksul kõik Eestimaa looduskaitsealad, rahvuspargid, maastikukaitsealad, asustatud saared ja suurema osa mereäärsest rannajoonest. Seda eesmärki ei õnnestunud täielikult täita plaani kohaselt, sest enamus sellest nägemusest oli täidetud juba nelja-viie aastaga. Osad asustatud saared on veel hetkel jäänud käimata ja asendatud asustamata saartega, osad käidud väikesaared on olnud liiga lummavad ja on mind sinna tagasi meelitanud. Paljude ihaldusväärsete kohtade juurde on olnud ligipääs väga raske, sest saare ümbrus on karine ja ükski paadiomanik ei taha riskida õnnetusse sattumisega. Nii mõnegi Eesti asustamata väikesaare vallutamine tundub olema keerulisem kui mõne lumise mäe tippu vallutamine kusagil kõrgmägedes.
Loe pikemalt...
